Eesti Orienteerumisliit

Eesti orienteerumise organisatoorseks alguseks loetakse 8. juuni 1959, kui Eesti Matkaspordi Föderatsiooni juurde loodi Orienteerumisspordi Komitee (komisjon), mille esimeheks sai Aleks Kaskneem, kohtunike kolleegiumi esimees oli Anto Raukas. See daatum on aastaid olnud EOFi alguseks ning peetud on nn juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Orienteerumisspordi Komitee organiseeris esimesed Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus (27. septembril 1959 Nelijärvel) ja orienteerumissuusatamises (14. veebruaril 1960 Elvas). Kuna orienteerumise populaarsus kasvas plahvatuslikult, ühendati matkaföderatsioon ja orienteerumisspordi komitee ning loodi 1960. aasta kevadel kaksikföderatsioon – Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsioon. Kui 1962. aastal allutati matkamine kui mittesportlik ala Nõukogude Liidus ametiühingutele, otsustas Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liit meil 16. oktoobril 1962 Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsioon ümber nimetada Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsiooniks. Kaheksakümnendate aastate lõpus, kui Eestis oli tekkinud palju orienteerumisklubisid, otsustas EOFi Nõukogu 6. detsembril 1987 muuta riikliku orienteerumisfõderatsiooni orienteerumisklubide katusorganisatsiooniks – Eesti Orienteerumisliiduks. Otsuse kinnitas Eesti NSV Spordikomitee 29. aprillil 1988. Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni (IOF) liikmeks võeti Eesti 27.septembril 1991.aastal (kinnitati IOF kongressil 10.07.1992).